reede, juuli 16, 2004
rannajoon. täis ilusat kiviklibu segamini mõndade lumivalgete rannakarpidega. vesine vaht taob suigataval rütmil vastu kallast, üritades sellest jagu saada. mähkides ja määrides seda oma valgete triipudega, vorpides minu jälgedes siukesed armsad lohukesed. aga jälg jääb!
näen siin vetikaid. kilode kaupa maltsa. suvel haiseks siin vist kohutavalt...
rannajoon. astuks sellest üle ja läheks edasi. kui kaugele ma saaksin minna? kui kaugele lastaks mul minna? enne kui soolane vesi mul ninasõõrmetest alla hakkaks nirisema. tuleks suurem laine lükkaks mul paagid kohe täis. hea et täna vaikne on
